| Ansambel Pajuke ehk kuidas kõik algas„Ümber hetke“„Tere Arvo, mul on plaanis stuudios mõned oma uued lood salvestada. Kassa oled nõus trumme mängima?“ Umbes selline vestlus toimus toimus meievahel 1988 a. paiku Vanalinna muusikamaja hoovis. Ma ei tea miks Arvominuga nõus oli, aga meie koostöö sujus hästi. Täiesti sihitu loomingulinetegevus jättis maha kummalise jälje Eesti Raadio fonoteeki – terve ridaotsata ja alguseta „ seenemuusikat“ millele ei osanud nime anda ei meieega meie sõbrad-tuttavad. Samas oli kogu selles tegevuses justkui mingiprogramm. Minu ja ka Arvo soov oli kaasata lindistustele veel teisigituttavaid muusikuid – meile tulid appi Taniel Kirikal ja Svea Juhkumvanamuusikaansamblist Linnamuusikud, kus meiegi Arvoga lühikest aegamängisime. Kuskilt ilmus kohale In Spe bassimees Vello Annuk ja lõpuksõnnestus isegi Erkki-Sven Tüür oma uue Rolandi sündiga stuudiossesaada. Ei puudunud ka spetsiifiline meesvokaal – kontratenor ToomasVolkman.Mul on selgelt meeles see nõutuse tunne - noorena olin kogu aeg mõelnud,et küll siis teeks vinget muusikat, kui vaid võimalusi oleks... Nüüd ühelhetkel oli kõik justkui olemas, ainult ei teadnud mida selle kõigega pealehakata – akustiline ja elektrikitarr, lauto, viiul, plokkflööt, basskitarr (kapoognaga), keskaegne fiidel, kontratenor, trummid, kellamäng jasüntesaator. Kuidas küll kogu see kupatus kokku panna?Peale pikka pusimist ehk salvestamist-lõikamist-salvestamist-miksimistvalmis tsükkel „ Ümber hetke“, mis minu jaoks oli selgelt varakristlikualltektsiga ekperimentaalne muusika, sündinud stuudios ja sinna kamaetud. Aamen... R. JMp3 - Paljuke / Preeria
| Kohtumine
Hakatuseks jaotame inimesed kohe kaheks ära. Et oleks lihtsam. Ühed oskavad rääkida anekdoote ja tsiteerida filosoofe, teised mitte. Mulle meeldivad esimesed. Sest nagu näeb ette üks tihti ainueestlaslikuks peetav loomuomadus – tõelised väärtused on ikka need, mis endal puuduvad. Mul on niisiis tsiteerimisega raskusi. Kas eksistentsialistid õpetasid eksisteerimist? Kas Platon oli see, kes jutlustas platoonilist armastust? Kas Kristus õpetas kristlust? Buddha budismi? Sarnase probleemi ees olen ka siis kui oleks vaja ,,tsiteerida" mõnda olukorda . Suunan pilgu kaugusse kuid silmapiir muutub uduseks ja üksikasju ei näe. Eriti kui see on toimunud ammu (näete nüüd – isegi kuupäev ei tule meelde). Ju see vist millalgi 1987 paiku oli. ,,Ruja" oli juba mõnda aega tagasi pauguga katki läinud ja teatud laadi tegevusetuse paine oli teatud viisil mu meeli rõhumas. Kas ma seisin Vanalinna Muusikamaja ees, olin sealt väljunud või olin sisenemas, ei tea, aga üks on kindel – üks järgmine hetk me rääkisime Robertiga (kes oli sinna sisenemas või oli juba väljunud või...) J.J.Cale'ist, King Crimsonist, Eno'st, Fripist ja kõigest muust ilmas juhtuvast. Ja muuseas selgus ka, et Robertil on paar mõtet, mida võiks Eesti Raadio stuudios salvestada. Ma ei saa teha nüüd midagi muud kui püüda tsiteerida selle kohtumise tunnet. Mäletan muljet, et Robert on vastupidiselt minule üks mees, kes läheb. Selline Minev. Enda kohta arvan, et olen vist rohkem selline Olev. Ja muidugi olin ma ka kohe valmis koostööks, sest peale muu tundus Robert ka täiesti lahtise meelega olevat, mis on eeldus hea muusika tekkimiseks, seda vähemalt minu arvates. Stuudiotöö nägi välja nagu esmamulje lubas. Esimese salvestusperioodi suurimaks väärtuseks võibki pidada protsessi ennast. Tulemusega pole osanud senini midagi mõistlikku peale hakata. Oli tõeline eksperimenteerimisrõõm ja vabadus. Nimetasime loomingulise koosluse ,,Pajukeseks", kaasasime suurepäraseid muusikuid ja andsime mitmeid kontserte. Valitseva loomingulise õhkkona tõestuseks oli see, et tegin oma elu esimesed kaks lugu just,,Pajukeses". Esitasime neid Pärnu ,,Fiestadel" ja tunne oli teadagi uhke. ,,Pajukese" aktiivse tegevuse lõpp seostub mul enamvähem ansamli ,,777" tekkega. Aga sellest mõni teinekord.
A. U
Mp3 - Pajuke / Figuurid
| Ükskord Haapsalus
Kuursaali lähedal oli välilava, kus toimusid suvised kontserdid a' la polkast rockini. Ei tea, kuidas me sinna sattusime, aga kontsert toimus ja Fragile müristas nii mis hirmus. Peale esinemist asus Tõnu Talve oma installatsioone ja pilte maha võtma, Arvo tõmbas pisut hinge ja tegi suitsu – trummide kokkupanemine on ju terve igavik... Minagi kõndisin lavalt maha ja läksin natukeseks tuulutama. Ilus soe õhtupoolik oli mere äärde turiste meelitanud. Kaks soome keelt kõnelevat härrasmiest olid tavalisest rohkem kurraasi täis ja tuigerdasid lavale lähemale. Enne, kui mõelda jõudsin, istus üks mies juba minu toolil ja võttis statiivilt akustilise Ovation kitarri. Ju ta mõtles, et mängib lihtsalt mõne akordi ... Sain aru, et kurjaga siin hakkama ei saa, las proovib pealegi ja küll läheb oma teed. Mies asetas sõrmed väga, väga pikkamööda paika ja püüdis mängida lihtsat G-duur akordi. Ilusa akordi asemel kõlas aga üsnagi dissoneeriv klaster – põhjus selles, et minu kitarr polnud standardhäälestuses, vaid kvintides. Mies pobises midagi omaette, proovis veel korra ja pani kitarri ettevaatlikult oma kohale tagasi. Kuulsin, kuidas ta oma kaaslasele ütles: „ Ei see nüt onnistu, olen juonut vähän liikaa...“.
R. J
Mp3 - Kuri Proge live
| Pajukesest
saab live bänd
„ Päss“,
kellega ma õppisin koos Otsa koolis. Veider fakt on seegi, et
käisime temaga kunagi koos Kunda lasteaias ja õppisime
vennasrahvaste tantse, puhvpüksid jalas. Sellest perioodist on isegi
mõned fotod veel alles. Mäletan, et Päss oli väga hea lugude ja
ideede vormistaja jaNii jabur, kui see ka pole, aga bänd sündis.
Bassi tuli mängima Alari Piispea iseloomu poolest Vana Rahu ise.
Tema kohalolek sobis minusugusele kärsitule tüübile – võib ju
ette kujutada noort, ideede rohkuses siplevat kitarristi, kellel on
pidevalt raskusi valikute tegemisega. Tihti olid need esimesed lood
ilma korraliku alguse ja lõputa.Teine asi , mida ma tohutult
nautisin, oli Alari ja Arvo koosmäng – ma võisin nende biiti
lihtsalt kuulama
jäädagi...
Ei
mäleta täpselt, kuidas ma Riho Sibulaga tuttavaks sain, aga ühtäkki
mängis ka tema Pajukeses. Muide, nime „Pajuke“ autor on Arvo
Urb – ma ei tea, kas see mõte tuli tal versus
Kaseke , või oli tegu lihtsalt omamoodi huumoriga. Igatahes Riho
tegi küllaltki imeliku näo, kui kuulis milline „ vinge“ nimi
meie uuel proge-bändil on.
Kummaline,
aga Arvo ja Riho kohalolek tekitas minus teatavat ärevust – olin
ju maapoiss Lõuna - Eestist, Võru linnast. Enne Tallinnasse
tulekut ei olnud ma praktiliselt ühtegi pealinna rockmuusikut
silmast silma näinud ega ka kuulnud. Minu õnneks tegutses Võrus
ansambel Hetero, kelle ühtegi kontserti ma vahele ei jätnud. In Spe, Kaseke ja vana „singli“ Ruja olid minu järgmised suured
lemmikud, aga ma ei osanud ealeski ette näha, et kunagi nende
inimestega kohtun ja koos muusikat teen. Vähehaaval
ma muidugi rahunesin – Riho oli sõbralik ja meil oli
muusikaliselt hea klapp. Minu isehakanud elektrikitarri käsitlus
võis talle tunduda pehmelt öeldes omapärane, ehkki see oli pigem
klassikalise kitarri mäng elektrikitarril, mitte midagi enamat.
Näiteks ei osanud ma mängida ühtegi korralikku soolot, tegelesin
ainult faktuuridega. Mul ei olnud ka oma kitarrivõimu ega ühtegi(!)
efektikarpi. Aga lavale pääseda oli kange tahtmine.
Rihoga
seoses tuleb mulle meelde, kuidas ma paaniliselt otsisin tema
tollast Lasnamäe korteri aadressi – olin tal korra juba külas
käinud ja jätsin paiga enda arust mällu... paraku oli seal ümbruses
sarnaseid kivikolosse päris rohkesti. Võttis mitu tundi aega, kuni
lõpuks pärale jõudsin. Huvitav on see, et mõned asjad ei kipu
muutuma. Riho juures proovi tegemine oli omaette sündmus –
rääkisime maast ja ilmast, kuulasime tundide kaupa muusikat, jõime
teed. Ja nii on see ka praegu 20 aastat hiljem, mil meist on saanud
lähedased sõbrad ja muusikud.
Herbert
Murd oli see mees, kelle kaudu õnnestus Pajukesel lausa kahel korral
pääseda esinema festivalile Fiesta International. Tänud! Vähemalt
üks nendest kontserditest on säilinud kassetil. Meie kava oli väga
veidra ülesehitusega - Riho kirjutatud ilusad balladid, siis mõned
tuntud poplugude pahupidi pööratud coverid, Arvo pikk ja lõputu
progepala, kus Päss mängis klarnetit ja Arvo ise ugrimugrilikku
basskitarri. Rihol oli kandev, kriipiv soolo ja mina hoidsin
mingisusugust korrapäratut rütmilis-harmoonilist liini. Esinesime
Pärnu keskväljakul, helipuldis sattus olema Kaupo Uibo, kes
katsetas meie peal küll kõike, mida katsetada annab... Ja lint on
selle tõenduseks. Meenub, et olin ühe karvase, lahtiste akordidega
ja dissoneeriva punk-stiilis laulu pühendanud Jaak Tuksamile,
kellest ma olin kuulnud ainult juttude kaudu ja keda ma toona
tegelikult üldse ei tundnud. See oli ka üks väheseid kordi, kus R.
J. lauljana üles astus. Karjusin võru keeles nii, et hääl kähe.
Enne järgmist elu seda siiski ei kordaks, kuigi kes teab...
Kuulajate
rohkusest ei saanud rääkida. Minu kaasa Signe nägi igatahes
tohutut vaeva, et „märkamatult“ lava ette tulla ja bändist
mõned „märkamatud“ fotod teha – lihtsalt polnud rahvast,
kelle taha varjuda. Ühele neist kontserditest sattus minu
praegune bändikaaslane Tõnis Leemets. See fakt tuli välja aastaid
hiljem, kui Weekend Guitar Trio oma tegevust alustas. Millegipärast
oli meie Fiesta kontserdil ka Reet Linna, kes lihtsalt ei saanud
lahkuda, sest ta ei suutnud lahendada enda jaoks mõistatust a'la
„mis pagana arusaamatut muusikat see seltskond küll teeb?“
Jah,
omamoodi murranguline aeg – igatahes rubla selgroog oli küll
murtud.
Fiesta
ajal tegime Pärnus oma esimesed krooniostud.
R.
J. |