Ansambel Pajuke ehk kuidas kõik algas „Ümber hetke“ „Tere Arvo, mul on plaanis stuudios mõned oma uued lood salvestada. Kas sa oled nõus trumme mängima?“ Umbes selline vestlus toimus toimus meie vahel 1988 a. paiku Vanalinna muusikamaja hoovis. Ma ei tea miks Arvo minuga nõus oli, aga meie koostöö sujus hästi. Täiesti sihitu loominguline tegevus jättis maha kummalise jälje Eesti Raadio fonoteeki – terve rida otsata ja alguseta „ seenemuusikat“ millele ei osanud nime anda ei meie ega meie sõbrad-tuttavad. Samas oli kogu selles tegevuses justkui mingi programm. Minu ja ka Arvo soov oli kaasata lindistustele veel teisigi tuttavaid muusikuid – meile tulid appi Taniel Kirikal ja Svea Juhkum vanamuusikaansamblist Linnamuusikud, kus meiegi Arvoga lühikest aega mängisime. Kuskilt ilmus kohale In Spe bassimees Vello Annuk ja lõpuks õnnestus isegi Erkki-Sven Tüür oma uue Rolandi sündiga stuudiosse saada. Ei puudunud ka spetsiifiline meesvokaal – kontratenor Toomas Volkman. Mul on selgelt meeles see nõutuse tunne - noorena olin kogu aeg mõelnud, et küll siis teeks vinget muusikat, kui vaid võimalusi oleks... Nüüd ühel hetkel oli kõik justkui olemas, ainult ei teadnud mida selle kõigega peale hakata – akustiline ja elektrikitarr, lauto, viiul, plokkflööt, basskitarr (ka poognaga), keskaegne fiidel, kontratenor, trummid, kellamäng ja süntesaator. Kuidas küll kogu see kupatus kokku panna? Peale pikka pusimist ehk salvestamist-lõikamist-salvestamist-miksimist valmis tsükkel „ Ümber hetke“, mis minu jaoks oli selgelt varakristliku alltektsiga ekperimentaalne muusika, sündinud stuudios ja sinna ka maetud. Aamen... R. J Mp3 - Paljuke / Preeria

Kohtumine Hakatuseks jaotame inimesed kohe kaheks ära. Et oleks lihtsam. Ühed oskavad rääkida anekdoote ja tsiteerida filosoofe, teised mitte. Mulle meeldivad esimesed. Sest nagu näeb ette üks tihti ainueestlaslikuks peetav loomuomadus – tõelised väärtused on ikka need, mis endal puuduvad. Mul on niisiis tsiteerimisega raskusi. Kas eksistentsialistid õpetasid eksisteerimist? Kas Platon oli see, kes jutlustas platoonilist armastust? Kas Kristus õpetas kristlust? Buddha budismi? Sarnase probleemi ees olen ka siis kui oleks vaja ,,tsiteerida" mõnda olukorda . Suunan pilgu kaugusse kuid silmapiir muutub uduseks ja üksikasju ei näe. Eriti kui see on toimunud ammu (näete nüüd – isegi kuupäev ei tule meelde). Ju see vist millalgi 1987 paiku oli. ,,Ruja" oli juba mõnda aega tagasi pauguga katki läinud ja teatud laadi tegevusetuse paine oli teatud viisil mu meeli rõhumas. Kas ma seisin Vanalinna Muusikamaja ees, olin sealt väljunud või olin sisenemas, ei tea, aga üks on kindel – üks järgmine hetk me rääkisime Robertiga (kes oli sinna sisenemas või oli juba väljunud või...) J.J.Cale'ist, King Crimsonist, Eno'st, Fripist ja kõigest muust ilmas juhtuvast. Ja muuseas selgus ka, et Robertil on paar mõtet, mida võiks Eesti Raadio stuudios salvestada. Ma ei saa teha nüüd midagi muud kui püüda tsiteerida selle kohtumise tunnet. Mäletan muljet, et Robert on vastupidiselt minule üks mees, kes läheb. Selline Minev. Enda kohta arvan, et olen vist rohkem selline Olev. Ja muidugi olin ma ka kohe valmis koostööks, sest peale muu tundus Robert ka täiesti lahtise meelega olevat, mis on eeldus hea muusika tekkimiseks, seda vähemalt minu arvates. Stuudiotöö nägi välja nagu esmamulje lubas. Esimese salvestusperioodi suurimaks väärtuseks võibki pidada protsessi ennast. Tulemusega pole osanud senini midagi mõistlikku peale hakata. Oli tõeline eksperimenteerimisrõõm ja vabadus. Nimetasime loomingulise koosluse ,,Pajukeseks", kaasasime suurepäraseid muusikuid ja andsime mitmeid kontserte. Valitseva loomingulise õhkkona tõestuseks oli see, et tegin oma elu esimesed kaks lugu just,,Pajukeses". Esitasime neid Pärnu ,,Fiestadel" ja tunne oli teadagi uhke. ,,Pajukese" aktiivse tegevuse lõpp seostub mul enamvähem ansamli ,,777" tekkega. Aga sellest mõni teinekord. A. U Mp3 - Pajuke / Figuurid

Ükskord Haapsalus  Kuursaali lähedal oli välilava, kus toimusid suvised kontserdid a' la polkast rockini. Ei tea, kuidas me sinna sattusime, aga kontsert toimus ja Fragile müristas nii mis hirmus. Peale esinemist asus Tõnu Talve oma installatsioone ja pilte maha võtma, Arvo tõmbas pisut hinge ja tegi suitsu – trummide kokkupanemine on ju terve igavik... Minagi kõndisin lavalt maha ja läksin natukeseks tuulutama. Ilus soe õhtupoolik oli mere äärde turiste meelitanud. Kaks soome keelt kõnelevat härrasmiest olid tavalisest rohkem kurraasi täis ja tuigerdasid lavale lähemale. Enne, kui mõelda jõudsin, istus üks mies juba minu toolil ja võttis statiivilt akustilise Ovation kitarri. Ju ta mõtles, et mängib lihtsalt mõne akordi ... Sain aru, et kurjaga siin hakkama ei saa, las proovib pealegi ja küll läheb oma teed. Mies asetas sõrmed väga, väga pikkamööda paika ja püüdis mängida lihtsat G-duur akordi. Ilusa akordi asemel kõlas aga üsnagi dissoneeriv klaster – põhjus selles, et minu kitarr polnud standardhäälestuses, vaid kvintides. Mies pobises midagi omaette, proovis veel korra ja pani kitarri ettevaatlikult oma kohale tagasi. Kuulsin, kuidas ta oma kaaslasele ütles: „ Ei see nüt onnistu, olen juonut vähän liikaa...“.  R. J Mp3 - Kuri Proge live

Pajukesest saab live bänd

„Päss“, kellega ma õppisin koos Otsa koolis. Veider fakt on seegi, et käisime temaga kunagi koos Kunda lasteaias ja õppisime vennasrahvaste tantse, puhvpüksid jalas. Sellest perioodist on isegi mõned fotod veel alles. Mäletan, et Päss oli väga hea lugude ja ideede vormistaja jaNii jabur, kui see ka pole, aga bänd sündis. Bassi tuli mängima Alari Piispea iseloomu poolest Vana Rahu ise. Tema kohalolek sobis minusugusele kärsitule tüübile – võib ju ette kujutada noort, ideede rohkuses siplevat kitarristi, kellel on pidevalt raskusi valikute tegemisega. Tihti olid need esimesed lood ilma korraliku alguse ja lõputa.Teine asi , mida ma tohutult nautisin, oli Alari ja Arvo koosmäng – ma võisin nende biiti lihtsalt kuulama jäädagi...

Ei mäleta täpselt, kuidas ma Riho Sibulaga tuttavaks sain, aga ühtäkki mängis ka tema Pajukeses. Muide, nime „Pajuke“ autor on Arvo Urb – ma ei tea, kas see mõte tuli tal versus Kaseke , või oli tegu lihtsalt omamoodi huumoriga. Igatahes Riho tegi küllaltki imeliku näo, kui kuulis milline „ vinge“ nimi meie uuel proge-bändil on.
Kummaline, aga Arvo ja Riho kohalolek tekitas minus teatavat ärevust – olin ju maapoiss Lõuna - Eestist, Võru linnast. Enne Tallinnasse tulekut ei olnud ma praktiliselt ühtegi pealinna rockmuusikut silmast silma näinud ega ka kuulnud. Minu õnneks tegutses Võrus ansambel Hetero, kelle ühtegi kontserti ma vahele ei jätnud.
In Spe, Kaseke ja vana „singli“ Ruja olid minu järgmised suured lemmikud, aga ma ei osanud ealeski ette näha, et kunagi nende inimestega kohtun ja koos muusikat teen. Vähehaaval ma muidugi rahunesin – Riho oli sõbralik ja meil oli muusikaliselt hea klapp. Minu isehakanud elektrikitarri käsitlus võis talle tunduda pehmelt öeldes omapärane, ehkki see oli pigem klassikalise kitarri mäng elektrikitarril, mitte midagi enamat. Näiteks ei osanud ma mängida ühtegi korralikku soolot, tegelesin ainult faktuuridega. Mul ei olnud ka oma kitarrivõimu ega ühtegi(!) efektikarpi. Aga lavale pääseda oli kange tahtmine.
Rihoga seoses tuleb mulle meelde, kuidas ma paaniliselt otsisin tema tollast Lasnamäe korteri aadressi – olin tal korra juba külas käinud ja jätsin paiga enda arust mällu... paraku oli seal ümbruses sarnaseid kivikolosse päris rohkesti. Võttis mitu tundi aega, kuni lõpuks pärale jõudsin. Huvitav on see, et mõned asjad ei kipu muutuma. Riho juures proovi tegemine oli omaette sündmus – rääkisime maast ja ilmast, kuulasime tundide kaupa muusikat, jõime teed. Ja nii on see ka praegu 20 aastat hiljem, mil meist on saanud lähedased sõbrad ja muusikud.

Herbert Murd oli see mees, kelle kaudu õnnestus Pajukesel lausa kahel korral pääseda esinema festivalile Fiesta International. Tänud! Vähemalt üks nendest kontserditest on säilinud kassetil. Meie kava oli väga veidra ülesehitusega - Riho kirjutatud ilusad balladid, siis mõned tuntud poplugude pahupidi pööratud coverid, Arvo pikk ja lõputu progepala, kus Päss mängis klarnetit ja Arvo ise ugrimugrilikku basskitarri. Rihol oli kandev, kriipiv soolo ja mina hoidsin mingisusugust korrapäratut rütmilis-harmoonilist liini. Esinesime Pärnu keskväljakul, helipuldis sattus olema Kaupo Uibo, kes katsetas meie peal küll kõike, mida katsetada annab... Ja lint on selle tõenduseks. Meenub, et olin ühe karvase, lahtiste akordidega ja dissoneeriva punk-stiilis laulu pühendanud Jaak Tuksamile, kellest ma olin kuulnud ainult juttude kaudu ja keda ma toona tegelikult üldse ei tundnud. See oli ka üks väheseid kordi, kus R. J. lauljana üles astus. Karjusin võru keeles nii, et hääl kähe. Enne järgmist elu seda siiski ei kordaks, kuigi kes teab...
Kuulajate rohkusest ei saanud rääkida. Minu kaasa Signe nägi igatahes tohutut vaeva, et „märkamatult“ lava ette tulla ja bändist mõned „märkamatud“ fotod teha – lihtsalt polnud rahvast, kelle taha varjuda. Ühele neist kontserditest sattus minu praegune bändikaaslane Tõnis Leemets. See fakt tuli välja aastaid hiljem, kui Weekend Guitar Trio oma tegevust alustas. Millegipärast oli meie Fiesta kontserdil ka Reet Linna, kes lihtsalt ei saanud lahkuda, sest ta ei suutnud lahendada enda jaoks mõistatust a'la „mis pagana arusaamatut muusikat see seltskond küll teeb?“
Jah, omamoodi murranguline aeg – igatahes rubla selgroog oli küll murtud.
Fiesta ajal tegime Pärnus oma esimesed krooniostud.

R. J.